"Suitsetamisest loobumine on üks kergemaid tegevusi siin maailmas. Ma tean, sest ma olen seda teinud tuhandeid kordi"
Mark Twain
Ma suitsetasin oma 20 aastat ja see meeldis mulle... Meeldis iga viimne kui hetk, mille veetsin sigareti seltsis. Meeldis kui hommikul tõusin ja läitsin oma esimese sigareti kohvi kõrvale; meeldis kui täis kõhule sekundeeris järjekordne mahv; meeldis kui suitsuvine külmal sügisööl läbi autoakna öhhe ruttas. Arvatavasti on need hetked tuttavad igale suitsetajale.
Paraku on aga nii, et mõnelgi heal asjal on oma puudujäägid, mõnel puhul vägagi suured. Nii on ka suitsuga. Ma võin end ju petta palju tahan, kuid fakt on, et teatud momendid kõige selle meeldiva juures mind natuke ka häirisid.
Võtkem näiteks hingamine.. Kui inimorganism oleks võrreldav automootoriga, ei meeldiks mulle sugugi, kui õhu läbikäik mootorist takistatud saab. Ent suitsetamise puhul on see just nõnda - mida aeg edasi, seda rohkem. Piltlikult öeldes kaotasin ma pidevalt hobujõude ja see andis igapäevases elus tunda. Vananedes me paratamatult kaotame suutlikkuses, kuid kes tahaks kaotada suitsukire tõttu topelt? Veel enam, olete ehk tähele pannud, et pärast mõneaastast suitsetamist on maailmas vähem lõhnu kui varem? Ei, lõhnad pole kuskile kadunud, vaid meie haistmismeel on lihtsalt töölepingu lõpetanud.
Ja mis veel oluline – raha. Iga kuu matsin ma kopsudesse tõrva umbes 60-120 euro eest. Pole kahtlust, et seda raha oleks saanud palju kasulikumalt kulutada. Ei taha mõeldagi, mis kõik ostmata ja tegemata jäi.
Niisiis, olin kirglik suitsetaja ja meelsasti ei oleks loobunud sellest armsaks saanud harjumusest. Kuid mida aeg edasi, seda kindlamaks kujunes tunne, et ei taha enam vanaviisi jätkata. Saaks, aga ei taha.
Mis kõlaks kergemini, kui suitsetamisest loobumine. Enam ei tee ja kõik. Kena küll, kuid peale neljandat päeva hakkab trall pihta. Närvid on läbi... Suudad mõelda vaid oma sisemisele võitlusele... Pead vastu või mitte... Panen suitsu ette, ei pane suitsu ette. Ei tule midagi välja tööst, ei suhtlusest. Kolleegid küsivad, kas on kõhuvalu. Esimene pastakas, mis laual juhtub vedelema, rändab otsapidi suhu. Tänaval jääd kui muuseas seisma kaaskodaniku kõrval, kes parasjagu suitsetab, ninasõõrmed puhevil. Möödub kaks nädalat, ei midagi. Kuu, veidike parem, kui ühtegi suitsetajat läheduses pole. Aasta. Arvate, et see on möödunud ja võitlus võidetud? Oh ei, hea meelega läidaks ühe õndsa sigareti, no ainult ühe.
Kõik see viiski mind mõttele, et vahest siiski on võimalik ka kuidagi teisiti. Nii, et suurem osa heast säiliks ja kõik mis halb, kaoks.
Millised oleksid variandid? Polegi...või siiski.
Kindlasti küsite nüüd, kas e-sigaretid on mind ka aidanud? Pean tõdema et see on nii olnud. Teisalt pole suitsetamise mahajätmine e-sigari abil olnud minu jaoks sugugi nii lihtne protsess kui esmapilgul tunduda võib. Tahe peab olema, tahe suitsetamist maha jätta. Samas võin rõõmuga nentida, et tahtejõudu läheb e-sigaretiga selleks piinavaks tegevuseks palju vähem vaja kui tava-suitsu korral. Sellele on ka suhteliselt lihtne selgitus. Kuna suitsetamisvajadus on suuresti psühholoogilist laadi fenomen, seisneb see suuresti inimesele teatud tegevuse pakkumises. See tegevus on nt suitsu suhu panemine ja selle tõmbamine. Lisaks on tegevusel sotsiaalne mõõde - seda tehake koos. Nii lihtne see ongi. Ja pealegi, suitsetamine on väga paljude jaoks ka stiiliküsimus.
Olles ammutanud endasse tohutul hulgal informatsiooni e-suitsust ja kogenud omal nahal selle efektiivsust, sooviksin jagada oma kogemust laiemalt ja viia Teid giidina läbi e-sigarettide huvitava maailma. Ma tutvustan Teile e-sigarettide erinevaid mudeleid, millest ja miks nad on tehtud, mis selle lõbuga kaasneb, millised võivad olla erinevad ohud ja mida võidaksite või kaotaksite, kui ulatate käe sellele uuele hobile :)
Olete valmis edasi lugema? Siis alustagem järgmisest sakist!
